14.04.2021 tegi Riigikohus lahendi tsiviilasjas nr 2-19-10324, kus muutis oluliselt varasemat seisukohta rahaliste nõuete menetluskulude suuruse määratlemise osas. Nimelt varasemalt on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-4-15 (06.05.2015) ja nr 3-2-1-143-11 (27.02.2012) väljendatud seisukohta, mille järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades. Uue ja värske seisukohana leiab Riigikohus, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga.
Selline Riigikohtu poolne seisukoha muutus on väga positiivne. Advokaadi töö praktikas on tulnud ette korduvalt situatsioone, kus Klient on tulnud väikese rahalise nõudega advokaadi juurde sooviga pöörduda kohtusse. Klient on aga esmase konsultatsiooni käigus saanud vastuse advokaadilt, et kohtusse ei tasu sellise nõudega minna (olgugi, et Kliendi nõue on õiguslikult põhjendatud), sest menetluskulud on suuremad kui rahaline nõue ise ning menetluskulusid suuremas ulatuses, kui Kliendi rahaline nõue on, tagasi ei saa teiselt poolelt, isegi kui Kliendi hagi rahuldatakse täies ulatuses. Riigikohus on oma seisukoha muutuses antud asjaolu arvestanud ja selgitanud seda otsekoheselt järgmiselt: „Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Esindajakulude hüvitamine üksnes tsiviilasja hinna ulatuses ei pruugi tagada menetlusosalisele minimaalselt vajaliku õigusabi hüvitamist ja võib seega ebamõistlikult piirata isiku õigust saada kohtulikku kaitset.“ Seega kuni 14.04.2021 esines valdavalt olukord, kus väikeste rahaliste nõuetega Kliendid, majanduslikel kaalutlustel ei pöördunud oma õiguste kaitseks kohtu poole, sest ei tahtnud kanda menetluskulude riski, mis oma olemuselt on Kliendile tekkiv otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3). Riigikohus oma värske seisukoha muutusega on loonud õiglase olukorra, kus väikeste rahaliste nõuetega Kliendid ei pea enam kartma, et kui kohtumenetluse kulud lähevad suuremaks kui nende rahaline nõue, siis automaatselt rahalist nõuet ületavas osas menetluskulu ei ole võimalik tagasi saada teiselt poolelt.
Riigikohus muidugi täpsustas üle, et ikkagi kohtumenetluses määratakse poolte lepinguliste esindajate kulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Seejuures peab kohus igal üksikjuhul hindama menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu, menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning arvestama esindaja põhjendatud tunnitasu suurust.
Teet Lehiste
Advokaat
