Au ja head nime kahjustav on mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid. Au ja hea nimi on isiku maine, mida on võimalik kahjustada väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu, nt ebasünnis solvang, kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega, nt isikule kuriteo toimepanemise omistamine. Riigikohus on eelviidatud käsitlust veel enamgi laiendanud selgitades, et ka tõene faktiväide võib selle esitamise viisi ja konteksti arvestades olla isiku mainet kahjustav ja seetõttu selle avaldamine on õigusvastane (RKTKo 3-2-1-80-13 p 36).
Harvad ei ole täna enam juhtumid, kus isikut solvav postitus sotsiaalmeedias või kajastus meediaväljaande poolt ajendab kohtu kaudu mainet kahjustava materjali eemaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Mõistagi on selline otsus inimlikult arusaadav, kuivõrd veebis või väljaandes andmete avaldamine jõuab oluliselt suurema lugejaskonnani, suurendades seega mainekahju tekkimise tõenäosust.
Võib jääda mulje, et ebaõige asjaolu või ebakohase väärtushinnangu õigusrikkumiseks kvalifitseerimise eelduseks on avaldatu lai levik, siis tegelikult on au ja head nime kahjustav tegevus õigusvastane ka üksikute isikute vahel, nt korteriühistu liikmete vahel või töökollektiivis. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 1046 ja 1047 ebakohaste väärtushinnangute ja ebaõigete andmete avaldamise eest kaitsvate normide kohaldamise eeldus ei ole ulatusliku rikkumise tuvastamine. Tegelikult ei eelda VÕS § 1047 lõikest 4 tulenev ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue üldse avaldatavate andmete õigusvastasuse tuvastamist, piisab üksnes faktist, et andmed on ebaõiged. Kuigi põhiseaduse (PS) § 17 kommentaar loeb maine riive eelduseks head nime kahjustava teo tegemise üldsust kaasaval viisil laia avalikkuse ees[1], siis omab see aktuaalsust alles mittevaralise kahju hüvitise ehk moraalse kahju suuruse kindlaksmääramisel. Riigikohus on selgitanud, et rikkumise ulatust võib hinnata näiteks selle järgi, kas kahjustav asjaolu avaldati ainult paberväljaandes või lisaks ka internetis, kus see eelduslikult jõuab oluliselt suurema hulga inimesteni kui paberväljaandes (RKTKo 3-2-1-18-13 p 28).
Isiku mainet kahjustavate faktiväidete või väärtushinnangute avaldamist kitsale isikute ringile ei tuleks kuidagi teisiti käsitleda. Seejuures on kohtud sellistel juhtudel pidanud mõistlikuks kõiki muid meetmeid kui esmakorras rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on selle tõendamine. Kuna eelduslikult on väikese grupi isikute poolt antava hinnangu mõju inimese enesehinnangule ja väärikusele oluliselt väiksem kui laiema üldsuse arvamus, siis on kahju tekkimise tõendamine ka sellevõrra keerulisem.
Ringkonnakohtus on näiteks tõendamist leidnud juhtum, kus korteriühistu koosolekul, millel osales 12 liiget, avaldati ebaõige faktiväide, et juhatuse liige varastas ühistu arveldusarvelt raha. Vargus tõendamist ei leidnud ning kohus mõistis korteriühistu juhatuse liikmele välja mittevaralise kahju hüvitise summas 400 eurot. Lisaks kohustati ebaõige faktiväite avaldajat väidet ümberlükkava teate esitamiseks suuliselt korteriühistu juhatuse avalikul koosolekul, mis on otsustusvõimeline ning ühe aasta jooksul otsuse jõustumisest.
Ringkonnakohtus samuti lahenduse saanud kaasus puudutas e-kirja teel au teotavate ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamist väikeste isikute ringile – 11 inimest. Kuigi kohus leidis, et au teotavate ebaõigete faktiväidete avaldamine on tõendatud ega kahelnud hageja hingelistes üleelamistes, ei peetud siiski põhjendatuks mittevaralise kahju väljamõistmist. Hagejale tekkinud kahju piisavaks kompensatsiooniks peeti avaldajatele kohtuotsusega pandud kohustust ebaõigete andmete ümberlükkamiseks uue e-kirjaga. Olulise tähelepanekuna võiks välja tuua ka asjaolu, et kohus ei lugenud hageja kohtueelseid õigusabikulusid andmete ümberlükkamise nõude esitamiseks põhjendatuks ning jättis varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
Riigikohus on näiteks lugenud menetlusdokumendis menetlusosalise au teotavate väärtushinnangute esitamist heastatuks vabandusega (RKTKo 3-2-1-127-08 p 16).
Mittevaralise kahju hüvitamist puudutas Riigikohus ühes lahendis küllaltki esiletõstmist vääriva käsitlusega. Kolleegium märkis lahendi 3-2-1-11-04 p-s 17, et isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed.
Kuigi kitsale ringile avaldatud isiku au ja head nime teotavate asjaolude õigusvastane avaldamine on rikkumise ulatuselt väiksem, ei kaasne sellega õigusrikkumise teistsugune kvalifitseerimine. Mõjutada võib see väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust. Õnneks ei ole kohtud asunud ka seisukohale, et isikute ringi piiratuse tõttu võiks rikkumise väikesele ulatusele tuginedes mittevaralise kahju hüvitise välistada. Ühtne kohtupraktika puudumine viitab, et nõuete ulatuse edukus kohtumenetluses sõltub nõude eelduste täidetavusest ja muudest kaasust iseloomustavatest asjaoludest.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et vähem on kohtud pidanud mõistlikuks kahju kompenseerimist rahalise hüvitisena ning rohkem muid viise, seal hulgas vabandamist, ebaõigete andmete ümberlükkamist kuid ka kohtumenetlust ennast (ja isiku kasuks tehtavat lahendit), mis võib solvaja jaoks osutuda juba parajalt ebameeldivaks kogemuseks.
Gert-Omar Tamuri
Jurist
[1] Pild, M. jt. Põhiseaduse § 17 kommentaar, komm 4.
