Inimeste omavahelised suhted ja läbisaamine on tihtipeale sõltuvuses varalistest õigustest ja kohustustest. Nii on lood ka kaasomanikega, kellele ühiselt kuulub mingi vara ese, kas selleks on siis kinnisasi koos majaga, korteriomand või sõiduauto. Erinevad arusaamad elust ja maailmavaatest võivad aga tekitada paksu verd kaasomanike vahel. Nii võib juhtuda, et ei olda rahul sellega, kuidas ühist vara eset kasutatakse või kes peab panustama selle säilimisse ja heakorda. Taolised erimeelsused ajendavad kaasomanikke otsima lahendusi, kuidas lõpetada närvesööv ja pingeid tekitav ühine omandisuhe.
Asjaõigusseadus on andnud kaasomanikele kaks võimalust, kuidas kaasomandisuhet lõpetada. Loogilisena on ühe võimalusena seaduses ette nähtud õigus lõpetada kaasomandisuhe kaasomanike vahelise kokkuleppega. Selliselt saavad kaasomanikud ise määrata ära, kellele milline vara ese jääb ja kes kui palju mida saab. Selline kaasomandi lõpetamine oleks ainuõige viis ja lahendus, kuid arvestades kaasomanike vahelisi pingelisi suhteid ja teades tegelikku praktikat, siis enamusjuhtudel selliselt kaasomandisuhteid ei lõpetata. Paratamatult lähevad kaasomanike soovid ja ootused vara jagamisel üksteisest lahku ning selle pinnalt ei ole lihtsalt võimalik pooltele sobivat kokkulepet saavutad.
Selleks, et kaasomand jagamata ei jääks, on seadus ette näinud ka teise võimaluse kaasomandi jagamiseks, milliseks on kohtu otsustus. Seaduse järgi on kohtule antud õigus jagada kaasomand ära vastavalt ühe kaasomaniku hagis taotletud viisil. Viisid, mida kaasomanik saab taotleda hagis ja milliste üle saab kohus otsustada on järgmised:
a) jagada asi reaalosadeks;
b) anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas;
c) müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
Praktikas on kõige enam taotletava kaasomandi jagamise viisina kasutusel b variant, millisel juhul üks kaasomanik saab näiteks korteriomandi ainuomanikuks, kuid samas kohustub teisele kaasomanikule välja maksma tema mõttelise osa turuväärtuse korteriomandist. Sellisel viisil on nö kaasomanike huvid balansseeritud ja ühine ese saab õiglaselt jagatud. On ette tulnud ka olukord, kus mõlemad kaasomanikud soovivad korterit endale saada. Sellisel juhul variant b ei tööta ning kõige paremini kohaldub variant c, millisel juhul tuleks korraldada enampakkumine, kas siis avalik või kaasomanikevaheline. Avaliku enampakkumise läbi saab selgeks korteri turuväärtus ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel ära vastavalt nende osade suurustele kaasomandist. Praktikas ei ole laialdaselt kasutusel olnud variant a – reaalosadeks jagamine. Eelkõige on siin probleemiks olnud asjaolu, et kaasomandis olevat eset ei ole füüsiliselt võimalik reaalosadeks jagada. Samas ei saa seda variant täiesti kõrvale jätta, sest kui jagamisel on ese, mida on lihtne ja seaduse järgi võimalik reaalosadeks jagada, siis on tegemist väga asjakohase kaasomandi jagamise viisiga.
Kokkuvõtvalt on kaasomandisuhe inimsuhteid proovile panev õigussuhte vorm. Ühtedele selline omandivorm sobib, teistele jällegi mitte. Selleks, et kaasomandisuhet lõpetada on seadus ette näinud kaks moodust – kokkuleppeline või kohtuotsus. Praktika on aga läinud seda rada, et kui inimsuhted on juba kord keerdus, siis kokkulepet ei tule ning jalge alla tuleb võtta kohtutee.
Teet Lehiste
Advokaat
