Uus jahiseadus (JahiS) on nüüdseks olnud kehtiv juba aasta ja 5 kuud (jõustus 01.06.2013). Poleemika, mis seostus uue jahiseaduse vastuvõtmisega ja selles esinevate kitsaskohtadega ei taha vaibuda ka tänasel päeval. Eelkõige on uus seadus tekitanud pingeid maaomanike ja jahimeeste vahelistes suhetes ning maalinud Eesti suurulukitest pildi kui ohjeldamatutest kahjuritest. Kuid käesoleva artikli eesmärgiks ei ole lahata eelpool mainitud probleeme, vaid käsitleb hoopis uue jahiseaduse ühte uuendust ja sellega seotud praktilist probleemi. Nimelt käib siinkohal jutt jahipidamisõiguse tasust ja selle tasumise kohuslastest.
Eesti suurimas jahindus foorumis „Jääger-Online jahindus foorum” on võimalik lugeda jahimeeste elavat ja tulist vaidlust teemal: „Kas ühisjahist ajajana osavõttev mittejahimehest tavakodanik on kohustatud tasuma jahipidamisõiguse tasu või ei?” Seisukohad jagunesid selgelt kaheks: ühed, kes leidsid, et ei pea tasu maksma ja teised, kes vastupidiselt et peab tasuma. Ei läinud kaua aega mööda, kui sama sisuga küsimus esitati Advokaadibüroole HETA, et saavutada vaidluses selge ja üheselt mõistetav seisukoht.
Püstitatud küsimusele vastuse andmiseks, tuleb siinjuures lähtuda ühis- ehk ajujahi eripärast ning selles osalevate isikute staatustest ehk rollidest. Seaduse järgi on ühisjaht suurulukitele peetav mitme isiku osavõtul toimuv jaht (JahiS § 31 lg 1), kuid seadus ei täpsusta asjaolu, et praktikas ja tavade kohaselt on ühisjahis osalevatel isikutel kaks eri rolli: kütid ja ajajad. Tulenevalt jahipidamisõiguse tasu mõiste sisust on tegemist füüsilise isiku tasuga selle eest, et ta saab jahti pidada (JahiS § 7 lg 1 ja keskkonnatasude seadus (KeTS) § 121 lg 1). See, mis on üldse jahipidamine ehk küttimine on sätestatud JahiS § 31 lõigetes 1 ja 2. Jahipidamiseks loetletud tegevused ja jahipidamisvahendid ei seostu kuidagi ajajaga ja tema tegevusega ühisjahis. Lühidalt võib öelda, et ajajana ühisjahis osalemine ei kategoriseeru jahi pidamise alla JahiS § 7 lg 1 mõttes ja seetõttu puudub ajajal ka kohustus tasuda jahipidamisõiguse tasu.
Põhjus, mis foorumlastes tekitas segadust ja pani osasid neist seisukohale, et ajaja ikkagi on kohustatud jahipidamisõiguse tasu maksma on asjaolu, et JahiS § 7 lg 1 räägib jahipidamisõigust tõendavatest dokumentidest ning JahiS § 35 lg 1 p 3 järgi on jahipidamisõigust tõendavaks dokumendiks ka (ühis)jahist osavõtjate nimekiri. Foorumlased järeldasid sellest, et ühisjahist osavõtjate nimekiri annab tavakodanikule õiguse jahti pidada. Artikli autor on aga seisukohal, et primaarseks jahipidamisõigust tõendavaks dokumendiks on ikkagi jahitunnistus, mis on väljastatud konkreetsele füüsilisele isikule ja kinnitab isiku oskust jahti pidada erinevatel viisidel ja kasutada erinevaid vahendeid (JahiS § 36 lg 1). Selleks, et saada jahimeheks (kütiks) on isik läbinud vastava koolituse, sooritanud nii teooria kui ka praktilise laskeeksami. On sügavalt kaheldav, et ühisjahist osavõtjate nimekiri omab sama õiguslikku jõudu ja tähendust kui jahitunnistus. Ühisjahist osavõtjate nimekirja eesmärgiks on see, et osavõtja annaks allkirja jahiohutuse ja jahipidamise nõuetest teadlik olemise kohta (JahiS § 31 lg 6 p 2). Siinjuures tulebki eristada kütte ja ajajaid, sest ühed (ajajad) annavad allkirja üksnes kinnituseks, et neile on selgitatud jahiohutust ja teised (kütid) annavad oma allkirjaga kinnituse nii jahiohutuse kui ka jahipidamise nõuetest teadlik olemise kohta. Küsitav on see, mida on võimalik mittejahimehest tavakodanikule enne ühisjahi algust õpetada jahipidamise kohta. Aus vastus on, et nii lühikese ajaga ei saa tavakodanikust koolitada välja kütti, kes oskaks jahti pidada. Seetõttu tavakodanikku ei saa samastada jahikoolituse läbinud jahimehega, sest nende teadmised jahipidamisest on väga erinevad. Arusaadav on asjaolu, et enne ühisjahi algust tehakse jahivõõrale tavakodanikule selgeks üksnes esmane jahiohutus nt mitte liikuda kütiliinist läbi, kanda ohutusvesti jne. Sellest tulenevalt on jahiseadus andud jahivõõrastele tavakodanikele võimaluse käia ja osaleda ühisjahis ajajatena, omamata seejuures jahipidamiseks vajalikke dokumente ning sh ei pea nad tasuma jahipidamisõiguse tasu (JahiS § 31 lg 4).
Kokkuvõtvalt võib järeldada JahiS § 31 lg 4 ja § 7 lg 1 pinnalt, et ühisjahist ajajana osavõttev mittejahimehest tavakodanik ei ole kohustatud tasuma jahipidamisõiguse tasu. Fakt, et ajaja märgitakse ära ühisjahist osavõtjate nimekirjas ei anna talle juriidilist õigust jahti pidada, erinevalt jahitunnistusest. Jahipidamisõiguse tasu maksab ikkagi ja ainult see isik (jahimees), kes realiseerib oma jahipidamise õigust (loe: kütib ulukit).
Teet Lehiste
Jurist
Advokaadibüroo HETA
