Käesoleva artikli eesmärgiks on anda jahimeestele väike ülevaade asjaoludest, mida tuleks jahil käies lähtuvalt seadusest meeles pidada. Arvestades, et Eestis on ligi 15 000 registreeritud jahimeest, leidub nende hulgas kindlasti ka neid, kelle mälu ja teadmised vajavad selles osas veidi värskendamist. Alljärgnevalt toomegi välja mõned olulisemad punktid, mis võimaldavad jahimeestel vältida praktikas tekkida võivaid jahipidamisega seotud probleeme.
Üheks sagedaseks probleemiks jahipidamise juures on kujunenud jahipidamise mõiste defineerimine. Jahipidamine ehk küttimine on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine. Mõiste oma igapäevases tähenduses on iseenesest selge ja üheselt mõistetav, kuid jahiseaduse (edaspidi JahiS) § 23 lõikega 2 on definitsiooni laiendatud. Nimelt on jahipidamisega võrdsustatud ka jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine.
Praktikas võib tekkida probleeme situatsioonis, kus jahimees liigub lahtise jahitulirelvaga läbi jahipiirkonna, millel jahtimiseks tal luba puudub. Selleks, et vältida võimalikke vaidlusi keskkonnainspektoriga, tuleks kindlasti oma jahipiirkonda liikumisel jahirelva transportida selleks ettenähtud püssikotis. Nimelt ei loeta JahiS § 23 lg 3 kohaselt jahipidamiseks näiteks jahimaal viibimist püssikotis või kabuuris oleva laadimata jahitulirelvaga või lõastatud jahikoeraga; jahimaal viibimist vibukotis või kohvris oleva jahivibuga; jahikoera jooksutamist, katsetamist või õpetamist selleks lubatud ajal ja kohas. Oluline on märkida, et jahirelv peab olema püssikotis tühjaks laetud, mis tähendab, et relvale ei tohi olla kinnitatud laetud salve ega padrunit relva padrunipesas.
Üks lihtsamaid eksimusi, mis jahimehed jahil olles teevad on see, et ei võeta kaasa või lihtsalt unustatakse maha jahipidamisõigust tõendavad dokumendid. Vastav jahipidamisõigust tõendavate dokumentide kaasas olemise kohustus jahil olles tuleneb JahiS § 35 lõigest 2. Sama paragrahvi lõige üks nimetab ära kõik dokumendid, mis tõendavad jahipidamisõigust:
jahitunnistus;
jahiluba, siin on mõeldud nii suur (roheline luba) kui ka väikeuluki (valge luba) jahiluba;
jahist osavõtjate nimekiri, vajalik üksnes ühisjahi puhul;
suuruluki laskekatse tunnistus;
vibujahi laskekatse tunnistus.
Lisaks neile dokumentidele, peab jahimehel metsas kaasas olema ka relvaluba, mis tulenevalt relvaseaduse (RelvS) § 34 lõike 2 järgi annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras. Samuti on oluline, et jahimees oleks tasunud kord aastas jahipidamisõiguse tasu, mille suuruseks on 10 eurot, vastavalt keskkonnaministri määruse „Jahipidamisõiguse tasu suurus, selle maksmise ja maksmise kontrollimise kord” §-le 2. Jahimehi manitseva näitena võib tuua rahatrahvi suuruse, kui omast rumalusest unustatakse maha jahitunnistus. JahiS § 49 järgi on jahitunnistuseta jahipidamise eest võimalik määrata rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. Kuna üks trahviühik vastab 4 eurole (karistusseadustik § 47 lg 1) oleks maksimaalse rahatrahvi suuruseks 1200 eurot. Järelikult on säästlikum jahil olles kaasas kanda jahitunnistust, jahiluba, suuruluki laskekatse tunnistust, relvaluba ning makstud peab olema jahipidamisõiguse tasu.
Praktikas on ette tulnud olukordi kus jahimehel on kõik paberid olemas ja korras kuid need asuvad mõnisada meetrit eemal autos, mitte jahimehe taskus kontrollimise hetkel. Sellega on tekkinud keskkonnainspektorile alus jahimehe trahvimiseks, sest tal ei olnud metsas viibides koha peal esitada kõiki nõutavaid dokumente.
Sarnaselt eeltoodule on praktikas probleemseks osutunud ka keskkonnainspektori tuvastamist puudutavad protseduurid ja sageli on kaevatud, et inspektor on kontrolli teostamise käigus jätnud ennast tutvustamata.
Tulenevalt keskkonnajärelvalve seaduse (KeJS) §-st 18 on keskkonnainspektor füüsilise isiku kontrollimisel kohustatud ennast kontrollitavale isikule tutvustama, esitades selleks inspektoritõendi, ning selgitama kontrollimise eesmärki. Samuti peab inspektor andma kontrollitavale tema nõudmisel täiendavaid selgitusi kontrollimise kohta. Kontrollitaval on õigus nõuda ka protokolli koostamist kontrollimise tulemuste kohta, mis tuleb esitada kontrollitavale tutvumiseks ja allkirjastamiseks. Lisaks peab keskkonnainspektor ära kuulama ning kontrollitava nõudmisel protokollima või kirjalikul esitamisel vastu võtma vaide ning esitama selle seisukohavõtmiseks teenistuskohajärgse keskkonnajärelevalve asutuse juhatajale.
Keskkonnainspektor ei saa tugineda enese tutvustamata jätmisel asjaolule, et ta kandis riigi poolt väljastatud vormi- ja eririietust vastavalt KeJS § 14 lg 1. Tuginedes KeJS § 18 punktile 1 loetakse enese tutvustamiseks üksnes seda, kui inspektor esitab kontrollitavale inspektoritõendi. Samast sättest tuleneb ka inspektori selge kohustus ise ennast tutvustada ja tõend esitada, mitte et inspektor esitab tõendi alles peale selle küsimist kontrollitava poolt.
Eeltoodu on ainult osa jahipidamisega seotud regulatsioonidest. Oma õiguste ja kohustuste paremaks teadmiseks soovitame esmajärjekorras pidada nõu oma jahipiirkonna jahiseltsiga, vajadusel advokaadiga.
Teet Lehiste
Kaupo Kask
Juristid
