Oleme kõik kokku puutunud olukorraga, kus ostetud asja ei ole enam võimalik kasutada mingil meist sõltumata põhjusel ning seda soovides või mittesoovides juhtub see peaaegu alati siis, kui müüja poolt antud müügigarantii on lõppenud. Juriidiliselt on sellisel juhul tekkinud olukord, kus ostetud asi ei vasta müügilepingu tingimustele.

On levinud arusaam, et müüja poolt antud müügigarantii lõppemise järgselt ei ole enam võimalik katki läinud seadmega müüja poole pöörduda ja see kuulub nö. ”äraviskamisele” või oma kuludega parandamisele ning ostjatel mingeid muid valikuid ei ole. Antud seisukoht on ekslik ja seda põhjusel, et juhul, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele on ostjal õigus kasutada seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendeid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul.

Võlaõigusseaduse § 230 sätestab müügigarantii mõiste, millise kohaselt müügigarantiiks on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab garantiitähtaeg asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. Kui müüjal on kohustus asi ostjale saata, ei hakka garantiitähtaeg kulgema enne asja ostjale üleandmist ning garantiitähtaja kulg peatub ajal, mil ostja ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja.

Müügigarantii on oma olemuselt lisaks müügilepingule müüja ja ostja vahel samaaegselt tekitatud eraldi õigussuhe, mis annab ostjale mingeid konkreetseid eeliseid võrreldes sellega, mis ostjale seadusest tuleneb. Need eelised sätestatakse täpsemalt garantiitingimustes, kuid olulisemaks eeliseks on seadusest tulenevalt  eeldus, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused.

Tavaliselt antakse konkreetse toote müüja poolt müügigarantii mingiks kindlaks ajavahemikuks. Näitena võib tuua Eestis elektroonikaseadmete müüjate poolt levinud praktika, kus juriidilistele isikutele antakse ostetud tootele aastane müügigarantii ja füüsilistele isikutele kaheaastane müügigarantii.

Lisaks müügigarantiist tulenevatele õigustele ja kohustustele, tulenevad pooltele õigused ja kohustused ka sõlmitud müügilepingust. Tihti kohtab arvamust, et mul ei ole asja ostmise kohta kirjalikku lepingut, mistõttu mul seetõttu ei ole ka müügilepingut. Kirjaliku dokumendi puudumine ei tähenda, et müügilepingut ei ole sõlmitud, kuna juba asja üleandmise ja vastuvõtmisega ning selle eest tasumisega on müügileping sõlmitud.

Nii nagu iga teise lepingu rikkumise puhul on võimalik kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, on ka müügilepingu rikkumise puhul võimalik seda teha. Näiteks sõlmitud lepingust taganeda, nõuda asja parandamist, kahju hüvitamist, oma kohustuse täitmisest keelduda, jne.

Müügigarantii puhul tuleb põhilise õiguskaitsevahendina rääkida ilmselt ostetud asja parandamisest. Müüjate tavapärane vastuväide ostja nõudele on, et kui müügigarantiis määratud aeg on lõppenud, ei ole neil enam mingisuguseid kohustusi ostjate eest. See väide on õige küll osas, et puuduvad kohustused müügigarantiist tulenevalt, kuid vale osas, et puuduvad kohustused sõlmitud müügilepingust tulenevalt ja seda põhjusel, et müügilepingust tulenevad müüja kohustused ei aegu samal ajal kui müügigarantiist tulenevad müüja kohustused.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab aegumise mõiste ja tähtajad ning tavapärase lepingulise suhte puhul on aegumistähtajaks kolm aastat. Antud aegumistähtaeg on kohaldatav tavapärasele müügilepingule, milliseid me igapäevases tegevuses sõlmime.

Ostjal on õigus kasutada seaduses toodud aegumistähtaja jooksul õiguskaitsevahendeid. Kui tulla tagasi ülaltoodud näite (elektroonikaseadmete müük) juurde on ostjal näiteks õigus nõuda asja parandamist kolme aasta jooksul alates müügilepingu sõlmimisest ning müüja poolt antud müügigarantii kehtivus ei oma selle juures tähtsust. Loomulikult tuleb arvestada sellisel juhul normaalset kulumist ja seadusest tulevalt muid asjaolusid, kuid oluline on, et ostjal selline õigus eksisteerib. Müügigarantii kehtivuse lõppemise järgselt lõppeb müügigarantii põhiline eelis ehk pöördub tõendamiskoormis, mis tähendab, et müügigarantii lõppemise järgselt peab ostja tõendama, et ostetud asi ei vasta lepingutingimustele. Lepingutingimustele mittevastavus sõltub alati konkreetsetest asjaoludes, millise kohta siinkohal konkreetset valemit välja tuua pole võimalik, kuid kindlasti tuleb arvestada selle juurest mõistlikkuse põhimõtet ehk mis tavapärastele heas usu käituvatele isikutele on analoogses situatsioonis mõistlik.  Arvestada tuleb kindlasti ka võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava ala tavasid ja praktikat ning muid asjaolusid. Ilmselt on kõige lihtsam tõendada asja lepingutingimustele mittevastavust mõne sõltumatu eksperdi arvamusega, kes on pädev kinnitama, et mittevastavus ei ole põhjustatud ostja tegevusest või normaalsest kulumisest.

Kokkuvõttena on oluline rõhutada, et müüja poolt antud müügigarantii lõppemisel ei lõpe ostja õigus kasutada müügilepingu sõlmimisest tulenevalt temale seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendeid. On selge, et sellisel juhul tuleb oma õiguseid ja kohustusi ning õiguste rakendatavust põhjalikumalt analüüsida, kuid juhul, kui müüja on müügilepingu tingimusi rikkunud on ostjal sellest tulenevalt tekkinud ka õigus kasutada õiguskaitsevahendeid ning müüjate sage vastuväide, et garantiiaeg on läbi ja teil pole enam midagi teha, on eksitav.

Taavi Pihlakas

Vandeadvokaat