Hiljuti osalesin pärimismenetluses, kus oli testamendiga määratud pärijate ring kui ka konkreetsed annakud annakusaajatele. Pärijad ja annakusaajad olid tulnud kokku notari juurde, et vormistada vajalikud lepingud annakute üle andmiseks ja pärandvara jagamiseks. Lepingute sõlmimise käigus aga tekkisid pärijate ja annakusaajate vahel lahkhelid ja seda selle pinnalt, mis osa pärandvarast on pärijal õigus saada võrreldes annakusaajaga pärimismenetluses.
Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (PärS § 39 lg 1). Seega saab testaator testamendis määrata kogu oma vara ühele pärijale või öelda, et iga pärija saab mõttelise osa pärandvarast endale. Näiteks kui testamendis on pärijaid nimetatud kokku 6, siis igale pärijale kuuluks pärandvarast 1/6 suurune mõtteline osa.
Juhul kui testaator on testamendis määranud kindla varaeseme ühele isikule, siis seda varaeset nimetatakse annakuks ja varaeseme saajat annakusaajaks (PärS § 56 lg 1). Näiteks võib olla testamendis kirjas, et sõber Mart saab Tallinnas asuva korteri endale. Sellisel juhul on korteri näol tegemist annakuga ning Mart on annakusaajaks. Testamendis võib olla nimetatud mitmeid annakuid ja annakusaajaid lisaks pärijatele. Oluline on see, et annak kuulub pärandvara koosseisu hulka, kuid ei lähe pärijate vahel pärimisele, vaid tuleb isikule üle anda, kelle testaator on testamendis nimetanud annakusaajaks. Kui konkreetset annakutäitjat (isik, kes kohustub annakud annakusaajatele üle andma) ei ole testamendis määratud, siis kohustuvad pärijad annakud üle andma annakusaajatele ise. Võimalik on ka see, et pärijale on testaatori poolt määratud annak. See tähendab seda, et pärija pärib mõttelise osas pärandvarast ning lisaks saab annakuna konkreetse varalise hüve omanikuks.
Eeltoodust tulenevalt on pärimismenetluses oluline teha vahet pärijal ja annakusaajal. Kui notaris olles isikud ei saa aru, mis õigused on annakusaajal ja pärijal, siis on kerged tekkima vaidlused pärandvara esemete ja nende jagamise üle. Seejuures on oluline, et inimesed teadvustaksid endile, et kui pärimismenetlus on päevakorras, siis on mõistlik esmalt pidada nõu eriala teadmistega isikuga nagu advokaat või võtta ühendust notariga. Kui põhitõed on endile selgeks tehtud, siis on ka notaris pärimismenetluse läbiviimine sujuvam ning vähem paksu verd tekitav sugulaste vahel.
Teet Lehiste
Advokaat
