Pärimisõigus on õigusvaldkond, millega iga inimene puutub oma eluajal kokku rohkemal või vähemal määral. Probleemide vältimiseks on oluline, et inimesed teadvustaksid endale juba oma eluajal, kuidas nende vara võib muuta või lõpetada inimsuhteid lähedaste vahel. Seetõttu on äärmiselt vajalik teada pärimisõiguse kehtivaid üldpõhimõtteid ja sätteid ning seda kuidas neid rakendada oma õiguste teostamisel nii, et säiliksid ka peale isiku surma head suhted surnu lähedaste vahel.
Rooma pärimisõiguses kehtis põhimõte: ”Nemo pro parte testatus, pro parte intestatus decedere potest.”[1] Eesti keeles kõlab see põhimõte järgnevalt: ”Pärandit ei saa pärida osaliselt testamendi ja osaliselt seaduse alusel.” Seega sai Rooma pärimisõiguse kohaselt pärandi vastu võtta üksnes ühel eelpool nimetatud alusel ning puudus võimalus rakendada mõlemat pärimise viisi samaaegselt. Kehtiva PärS § 9 lg 1 järgi on pärimise aluseks seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi). Järelikult on kehtiva õiguse kohaselt pärimine võimalik samuti nii testamendi kui ka seaduse alusel, kuid lisandunud on võimalus pärida pärimislepingu alusel. Erinev on aga kehtiva õiguse seisukoht testamendi ja seadusejärgse pärimise samaaegsest kohaldamisest, võrreldes Rooma õigusega. Nimelt PärS § 39 lg 2 sätestab, et kui testament käib pärandi osa kohta, päritakse pärandi ülejäänud osa seaduse järgi, kui selle osa kohta ei ole sõlmitud pärimislepingut. Eelnev säte kirjeldab selgelt olukorda, kus pärandit saab pärida osaliselt testamendi ja osaliselt seaduse alusel. Vastav erinevus Rooma õiguse põhimõttest viitab aga selgelt asjaolule, et kehtivat õigust on muudetud paindlikumaks, kuna tänapäevane pärimismenetlus ei saa olla nii rangelt piiritletud.
Rooma pärimisõiguses kehtis testamendi primaarsuse põhimõte, mis tähendas, et testamendi järgset pärimist eelistati alati seaduse järgsele pärimisele. Põhjus, miks testamenti eelistati seisnes asjaolus, et testamendiga andis testaator edasi oma võimu, mitte ainult vara. Seetõttu oli äärmiselt oluline, et testamendis oleks nimetatud nimeliselt konkreetne isik, kes kogu pärandi endale sai, kui vastav nimi puudus testamendist, oli testament kehtetu. Kehtiva pärimisõiguse kohaselt lähtutakse samast põhimõttest, kuid ühe erisusega. Nimelt PärS § 9 lg 2 järgi, eelistatakse pärimislepingu järgset pärimist testamendi järgsele pärimisele ja neid kahte eelistatakse seaduse järgsele pärimisele. Kehtiv pärimisõigus on Rooma õigusest üle võtnud nn. ühe pärimisviisi primaarsuse põhimõtte, kuid on seda täiendanud pärimislepingu järgse pärimise võimalusega, mis tuleneb PärS § 95 lg-st 1 (Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest). Seeläbi on pärimislepingu järgne pärimine tõstetud primaarsele kohale pärimisviiside hierarhias, tõugates testamendi järgse pärimise sekundaarsele kohale. Siinkohal on hea viidata sagedasele elulisele kaasusele. Tänapäeval on sage perestruktuur selline, et mees ja naine elavad koos (tegemist ei ole abieluga, vaid koos elamisega), neil mõlemal on lapsed (nii ühised kui mitteühised). Ühe poole surma korral, kui puudub testament, võib juhtuda, et väga lähedane isik (kooselu teine pool) ei saa pärandist midagi, kuna pärimine toimub seaduse järgi ja tema seaduse järgsete pärijate ringi ei kuulu, küll aga on ühised lapsed pärijateks. Eelnevat olukorda saab muuta, kui tehakse testament, mida eelistatakse seaduse järgsele pärimisele. Testaator saab määrata oma testamendis konkreetsed vara osad, millised ta kellelegi jätab. Seeläbi välditakse lähedaste vahelisi tülisid ja muid probleeme seoses surnud isiku varaga.
Rooma pärimisõiguses oli juurdunud pärandi vastuvõtmise ja loobumise pöördumatuse põhimõte. Sisuliselt tähendas see põhimõte seda, et kui pärija oli testamendiga pärandi vastu võtnud, siis puudus tal võimalus hiljem pärandist loobuda. Samuti kui pärija oli loobunud algselt pärandvarast, ei olnud tal võimalik hiljem nõuda pärandvara pärimist. Erisusi tehti üksnes alaealistele, kes kiirustades või ekslikult, olid võtnud vastu pärandvara, mis oli suurtes võlgades. Neile anti võimalus pärandist hiljem loobuda, kui selgus asjaolu, et pärand oli koormav. PärS § 116 lg-st 2 tuleneb sama pärandi vastuvõtmise ja loobumise pöördumatuse põhimõte. Vastav põhimõte on kehtivas õiguses seotud loobumise tähtajaga (PärS § 119 lg 1), milleks on 3 kuud alates ajahetkest, mil pärija sai teada või pidi teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest. Kui pärija ei tee kolme kuu jooksul notarile loobumise avaldust, siis eeldatakse, et ta võttis pärandi vastu (PärS § 118 lg 1). Juhindudes eeltoodust saab järeldada, et kehtiv õigus on võtnud pärandi vastuvõtmise ja loobumise pöördumatuse põhimõtte Rooma õigusest üks ühele üle, seda oluliselt muutmata.
Rooma pärimisõiguses oli kasutusel lamava pärandi (hereditas iacens) mõiste. Sedasi kutsuti pärandit, selle avanemisest kuni vastuvõtmiseni pärija poolt. Tegemist oli olukorraga, kus pärandil puudus omanik ning Rooma õiguse kohaselt oli võõral isikul võimalik sellel ajaperioodil peremehetut pärandit hõivata igamise teel, saades ise uueks omanikuks. Rooma õiguses sai lamav pärand tekkida kolmel juhul: 1) pärija ei teadnud, et talle oli pärandit pakutud 2) pärija kaalutles pika aja vältel, kas võtta pärand vastu või mitte 3) isik oli määratud pärijaks tingimusel, mis oli jäetud lahtiseks. Kehtiva õiguse kohaselt on aga välistatud olukord, kus pärandil puudub omanik ja võõras isik saab seda hõivata. PärS § 110 lg 1 sätestab alused, millede esinemise korral kohus omal algatusel rakendab pärandvara hoiumeetmeid. Põhiliseks hoiumeetmeks on pärandvara valitsemine, mida saab rakendada kuni pärandvara vastuvõtmiseni pärija poolt. Kohus nimetab hooldaja, kes hakkab pärandvara valitsema ja kes saab selle eest tasu pärandvara arvelt (PärS § 112 lg 1 ja § 114). Seega on kehtiv pärimisõigus pärijaid enam kaitsev kui Rooma õigus, kuna on välistatud võõraste isikute võimalus pärandvara hõivata. Pärandvara hooldaja määramine kohtu poolt on kaitsemeede, millega tagatakse asjaolu, et pärandvara ei muutu peremehetuks, vaid on pidevalt kellegi hoole all seniks, kuni pärija pärandvara vastu võtab.
Kokkuvõtvalt saab märkida, et kehtiv pärimisseadus on oma üldpõhimõtted ja seisukohad võtnud üle Rooma pärimisõigusest põhjusel, et Saksa pärimisõigus (Saksa tsiviilseadustik BGB), mille eeskujul on loodud ka Eesti pärimisseadus, on oma alged saanud just Rooma õigusest. Samas on täheldatav asjaolu, et kehtiv pärimisõigus on muutunud paindlikumaks ja kaasaegsemaks ning seda põhjusel, et ühiskond ja seda reguleeriv õigus areneb igapäevaselt edasi. Seetõttu on arusaadav ka seisukoht, et algsed pärimisõiguslikud põhimõtted võetakse küll üle, kuid neid kohendatakse kehtivas pärimisseaduses selliselt, et nad sobiksid kaasaegse ühiskonna aegruumiga.
Järgmistes artiklites leiavad käsitlemist pärimislepingu ja testamendi erisused ning põhilised muutused kehtiva pärimisseaduse (RT I 2008, 7, 52) ja sellele eelnenud pärimisseaduse (RT I 1996, 38, 752) vahel.
