Kuuldavasti on levimas praktika, kus uut eluaset ei osteta üldsegi mitte selle ehitada lubanud arendajalt, vaid „kelleltki“ kolmandalt füüsiliselt isikult, kuna väidetavalt on tegemist tavapärase praktikaga. Selle ajendil minnakse müügilepingusse ostjale tegelikult tundmatu isikuga. Kuna võlaõiguslik müügileping sõlmitakse tavapäraselt enne uusarenduse valmimist (nö. paberi peal tulevikus valmiva eluaseme ostmiseks), siis ehitise valmimise osas jätkub arendajaga suhtlus edasi (siseviimistluse iseärasuste osas jne.). Lepingusse müüjana astunud kolmas isik ilmub uuesti välja alles soetatava eluaseme omandi üleandmisel (ehk asjaõiguslepingu sõlmimisel). Eluase sissekolimiseks valmis, võtmed käes ning omand üle antud, kuid uue kodu nautimise rõõmu rikuvad tekkinud ehitusvead ja muud puudused.
Esmaseks reaktsiooniks on ostja pöördumine arendaja poole puuduste kõrvaldamiseks. Oluline on teada, et kõiki nõudeid seoses lepingutingimuste mittevastavusega saab eelkõige esitada võlaõigusliku müügilepingu alusel, millest tuleneb soetatud eluaseme kokkulepitud kvaliteet. Arvestades, et võlaõiguslik müügileping on sõlmitud kolmanda isikuga, võib arendaja avaldada, et ostja esitagu nõue müügilepingu järgse müüja vastu. Nüüd tasub ostjal meelde tuletada kellega müügileping sõlmiti ning kellele võib ehitusvigade olemasolu ette heita ja kelle vastu vastavaid õiguskaitsevahendeid kasutada.
Tõsi on, et käesoleva näite puhul ei vastuta arendaja eluaseme võlaõiguslikus müügilepingus kokkulepitud kvaliteedi täitmata jätmise eest. Olemasolevate puuduste kõrvaldamiseks jääb ostjal üle vaid müügilepingu järgne müüja üles otsida ning kõik likvideerimisega seonduvad nõuded talle esitada. Ei ole iseenesest välistatud, et müüjaga ei olegi võimalik enam kontakti saada ega ka nõudekirju või muid avaldusi kätte toimetada. Isegi, kui eksisteerib võimalus müüjale dokumente kätte toimetada, ei pruugi ka vastav kohtulahend ostja olukorda parandada, kui müüjaks olev isik on varatu.
Kirjeldatud praktikaga kaasa minnes tuleb silmas pidada, et füüsilise isiku varade maht on üldjuhul alati väiksem kui äriühingul, mistõttu on äriühingust arendaja poolt müügilepingu rikkumise juhuks ostja nõuded eelduslikult paremini tagatud ja realiseeritavamad. Eeltoodu ei ole kindlasti reegliks, sest äriühingust arendajast võib üpris kärmelt saada riiulifirma, mis jätab enesest maha hulk rahulolematuid koduomanikke. Seega tasub teada, kellega lepingusse minnakse ning kas võimalike nõuete tekkimise korral on need ka piisavalt tagatud ja realiseeritavad.
