Praktikas võib ette tulla olukordi, kus lahkunud lähedase pärandvara hulka kuulub tulirelv. Kuivõrd tänapäeva ühiskonnas on võimalik tulirelva omada mitmel erineval eesmärgil, nt jahipidamiseks või laskespordiga tegelemiseks, siis võib juhtuda, et keegi lahkunud lähedase pärijatest saab pärandina tulirelva omanikuks. Tegelikkuses ei ole aga tulirelva pärimine niisama lihtne, kui nt muude vallasajase pärimine, sest piiranguid seab pärimisele sisse kehtiv relvaseadus.
Tulirelva pärimist reguleerivad eelkõige pärimisseadus (PärS) ja relvaseadus (RelvS). Tulirelva pärimisel ei ole vahet sellel, kas seda päritakse testamendi või seaduse alusel. Relvaseadus seab piirangud sisse mõlemal juhul. Esmane oluline asjaolu, mida praktikas ei teata on see, et tulirelva omanud lähedase lahkumise korral, tuleb isikul, kes on muutunud tulirelva ja laskemoona valdajaks, need koheselt üle anda politseile (RelvS § 5 lg 1), kes korraldab tulirelva ja laskemoona hoidmise pärimismenetluse ajaks. Üleandmine aga peab sellisel juhul toimuma tulirelva ja laskemoona asukohas ehk teisisõnu politsei tuleb neile ise järele. Põhjus, miks see nii peab toimuma seisneb asjaolus, et tulirelva valdajaks muutunud isikul ei ole vastava tulirelva omamise ega kandmise luba ning sellest tulenevalt ei või taoline valdaja tulirelva ise transportida politsei jaoskonda. Eeltoodust tuleneval peab pärimismenetluse ajaks tulirelva ja selle laskemoona andma politseile hoiule.
Järgmine oluline piirang pärijale tuleneb relvaseaduse põhimõttest, et Eestis saab relva omada ja kanda üksnes relvaluba omav isik. Järelikult selleks, et pärija üldse saaks tulirelva pärida, on pärijal vaja relvaluba. RelvS § 5 lg 2 punkti 1 kohaselt on pärijal alates pärandi vastuvõtmise päevast kolme kuu jooksul õigus esitada taotlus päritud relva kohta relvaloa saamiseks. Praktikas tuleb pärijal esitada politseile relvaloa taotlus koos pärimistunnistusega, mis kinnitab, et pärija on õiguspäraselt tulirelva pärijaks. Pärimistunnistus saadakse notari käest pärimismenetluse läbiviimise tulemusena.
Relvaloa taotluse esitamisega politseisse pärija mured aga ei lõppe. Selleks, et relvaluba saada tuleb pärijal sooritada relvaeksam, mis koosneb nii teoreetilisest kui ka praktilisest osast. Pärijal on võimalik osaleda relvaloa taotleja koolitusel, mis kogu mahult võib kesta ca 2-3 nädalat ja on tasuline või siis omal käel relvaseadust õppida. Relvaloa saamiseks tuleb pärijal täiendavalt kulutada raha ka erinevate riigilõivude katteks. Samuti tuleb pärijal pöörduda oma perearsti poole ning ka psühhiaatri juurde, et saada vajalikud tervisetõendid relvaloa taotlemiseks. Alles seejärel kui relvaeksam on sooritatud, riigilõivud tasutud ning relvaluba väljastatud pärijale, tekib pärijal reaalne õigus relva omada.
Mis saab aga siis, kui pärija tulirelva kasutama ei soovi hakata? Sellisel juhul on pärijal kolme kuu jooksul pärandi vastuvõtmisest õigus taotleda päritud relva laskekõlbmatuks muutmist, laskekõlbmatusnõuetele vastavuse tuvastamist või võõrandada päritud relv ja laskemoon (RelvS § 5 lg 2 punktid 2 ja 3). RelvS § 78 lg 1 kohaselt toimub relva laskekõlbmatuks muutmine tulirelva olulise osa mehaanilise töötlemise teel, mille tulemusena relv kaotab lasu sooritamise võime. Relva võib laskekõlbmatuks muuta relva parandamise või ümbertegemise tegevusluba omav isik. Järelikult saab pärija muuta toimiva tulirelva mittetoimivaks ja seda nö eksponeerida kodus seinal või lihtsamal juhul leida tulirelvale ostja. Juhul kui pärija kolme kuu jooksul ei taotle relvaluba või talle keeldutakse relvaloa andmisest ning ta ei ole tulirelva võõrandanud ega laskekõlbmatuks muutnud, kuulub tulirelv ja laskemoon sundvõõrandamisele politsei poolt (RelvS § 5 lg 5).
Teet Lehiste
Advokaat
